Ühismõju – maailmamuutmise DNA

1 Postitas - 8. september 2014 - Postitused

Sotsiaal- ja haridusvaldkonna eestvedajad seisavad sarnase revolutsiooni lävel nagu teadusmaailm eelmise sajandi keskpaigas. DNA avastamine 1950-ndatel muutis põhjalikult paljude erialade tegutsemispõhimõtteid, alates arstidest kuni arheoloogideni välja. Samasugune raputus on hetkel toimumas ühiskondlike organisatsioonide seas. Sealjuures aitab märksõna „ühismõju“ mõista absurdseid kitsaskohti senises töökorralduses, viia sisse hädavajalikud muudatused ja jõuda seninägematu eduni.

Loomulikult on loodusseadused ja -nähtused olnud olemas juba enne, kui inimesed need avastanud on.  Objektid püsisid kindlalt maa küljes kinni ka gravitatsiooniseaduse sõnastamisele eelnenud aastatuhandetel. Bakterid tegutsesid sõltumatult sellest, kas homo sapiens oli neist teadlik või mitte. DNA määras silmade ja juuste värvi ka ajal, mil parim viis nende kujunemise seletamiseks oli viidata kõigekõrgema sekkumisele.

Asjade olemuse parem mõistmine tänu (teadus)avastustele on inimkonnale loonud uusi suurepäraseid võimalusi. Nii on näiteks arstiriistade steriliseerimine bakterite hävitamiseks pikendanud sadade miljonite patsientide eluiga või DNA tuvastamise praktika kohtuekspertiisis aidanud kaasa tuhandete kurjategijate tabamisele. Ka inimeste avakosmosesse jõudmisele eelnes gravitatsiooni piirangute ja nende ületamise võimaluste tundma õppimine.

Sarnaseid näiteid leidub teaduse ajaloos lõputult. Mitmete elualade esindajatel tuleb kananahk ihule, kui nad mõtlevad oma valdkonna professionaalide tegutsemisele avastuste eelsel ajal. Näiteks sellele, kuidas arstid kasutasid sageli kergelt tolmuga määrdunud skalpelli.

Seni avastamata loodusseadus?

Kirurgi näidet jätkates väidan siinkohal, et paljude sotsiaal- ja haridusvaldkonnas tegutsejate „skalpellid“ pole mitte ainult veidike tolmused, vaid mõnikord lausa lehmasõnnikuga määrdunud. Teiste sõnadega –meie tegutsemisviisi on ebaõnnestumine juba sisse programmeeritud. Oleme oma tegevus- ja koostööraamistike üles ehitamisel jätnud arvesse võtmata ühe maailmamuutmise „loodusseadusest“.

Miks on läbipõlemine tublide maailmamuutjate kutsehaigus? Küllap kuulub muuhulgas põhjuste hulka hinges pakitsev aimdus, et midagi on valesti. Justkui oleks üks oluline loodusseadus veel avastamata.

Taoline tunne tekkis ka mul endal, kui olin alates Heateo Sihtasutuse meeskonnaga liitumisest 2006. aasta alguses üksjagu vabaühenduste tulemuste ja mõju hindamisega tegelenud. Selle töölõigu eesmärgiks oli leida algatusi, mille efektiivsemaks muutmine ärisektori toetuse abil oleks võinud ühiskonnas suuri positiivseid muutuseid esile kutsuda. Soovitavate muutuste täpne olemus sõltus muidugi valdkonnast. Näiteks kuulusid sihtide hulka HIV-sse nakatumiste vähenemine, vanemliku hoolitsuse kaotanud laste parem toimetulek ja ostlejate senisest säästvamad tarbimisharjumused.

Teemasid lähemalt uurides selgus, et igas valdkonnas tegutsesid suurte eesmärkide nimel korraga mitmed riigiasutused ja nendes töötavad ametnikud, kümned professionaalsed vabaühendused ja vabatahtlikud kodanikualgatused, samuti olid kaasatud ärisektori ettevõtted ja nende toetusprogrammid. Mõningates valdkondades oli arengutrend pigem positiivne, teistes negatiivne. Pärast põhjalikumat analüüsi ei tekkinud minus aga kordagi lootust, et näiteks ühe vabaühenduse tegevusmahu kolmekordne suurendamine oleks võinud esile kutsuda süsteemse positiivse muutuse.

Kes pagan ikkagi saab vastutust võtta?

Vabaühenduste puhul tundus peamine põhjus peituvat nende tegevusmudelites. Oma sihtrühma liikmete heaolu eest täieliku vastutuse võtmine oli tollal ja on praegugi hirmutavalt ressursimahukas. Taoliseid tegevusmudeleid olid suutnud luua väga väheste organisatsioonide eestvedajad (nt SOS Lasteküla Eesti Ühing).

Ülejäänud juhid olid reeglina valinud (ja valivad tänaseni) ühe mudeli kahest järgnevast:
• tegevuste teostamine katkendliku projektirahastuse ja hüpliku annetusraha toel (mittetulundusühing või sihtasutus);
• Eesti turule pakutavate kaupade või teenuste müügist teenitava positiivse tulemi abil oma iga-aastaste tegevuskulude (osaline) katmine, sealjuures võimeta laieneda ja suuremat hulka sihtrühma liikmeid mõjutada (sotsiaalne ettevõte).

Nimetatud mudeleid lähemalt tundma õppides sai ruttu selgeks, et taolised vabaühendused ei suuda oma kogukonnas või ühiskonnas laiemalt süsteemseid muutuseid esile kutsuda. Välja arvatud ühekordsed muutused harvade üleinimlike pingutuste tulemusena, mille hinnaks on tavaliselt meeskonna läbipõlemine. Iga selline organisatsioon saab olla vaid üks paljude panustajate seas teatud sihtrühma heaolu tõstmiseks, kuid sealjuures mitte võtta selle toimumise eest täielikku vastutust.

Tihti kõlab seisukoht, et süsteemsete muutuste loomise eest peabki vastutama riik. Riik – see tähendab ministeeriume, nende allasutusi, kohalikke omavalitsusi. Ometi selgub, et vastutada ei saa nemadki, sest riiklike süsteemide ülesehitus välistab võimaluse seada ühekorraga piisavalt ambitsioonikaid eesmärke muutuste loomiseks ja korraldada nende saavutamiseks vajalikke tegevusi.

Oletame, et ühel põhikooliealisel lapsel on probleeme koolikohustuse täitmisega ja seadusekuulekusega, sest lapsevanemad on alkoholisõltlased (koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega). Kes vastutab selle eest, et toimuksid vajalikud ja piisavad tegevused lapse heaolu parandamiseks?

Õpetaja ei saa vastutada selle eest, mis toimub koolilapse kodus. Perekonda toetav sotsiaaltöötaja ei saa võtta vastutust selle eest, mis toimub klassiruumis. Noorsoopolitseinik ei saa vastutada selle eest, kas perearst oskab märgata lapsevanemate probleeme ja adekvaatselt reageerida. Ja nii edasi. Avalikus sektoris vastutab igaüks oma kitsa töölõigu eest. Kas selles kitsas töölõigus rühmamisest laiemas plaanis ka mingit tolku on, selle eest ei vastuta süsteemi praeguse ülesehituse juures keegi. Tegelikult ei saagi vastutada, sest liialt endale vastutust võttes ületaks ta oma ametijuhendis sätestatud piire.

Kas tõesti suletud ring? Seda tajudes lohutavad end paljud sotsiaal- ja haridusvaldkonnas siiralt pingutavad inimesed: „Ma vähemalt annan igal päeval endast parima.“ Vaadeldes olukorda paljudes meie ühiskonnaelu valdkondades lastekaitsest kuni elanike finantskirjaoskuseni tuleb kahjuks tõdeda, et endast tänasel kujul parima andmine ei ole kaugeltki piisav.

Maailmamuutmise loodusseaduse avastamine

Ilmselt tundsid sarnast lootusetust ka arstid, kelle patsiendid enne bakterite avastamist riburada pidi surid. Bakterite leidmine laborites tõi lootuse elu jätkumiseks ka operatsioonisaalidesse. Sotsiaal- ja haridusvaldkonda saatis lootuskiire 2011. aasta talvel ajakirjas „Stanford Social Innovation Review“ ilmunud John Kania ja Mark Krameri artikkel „Collective Impact“. See selgitas sarnaselt bakteritega eksperimenteerinud Louis Pasteur´i teadustööle senini tundmatu loodusseaduse eiramisest tulenenud probleemi. Pasteur’i käsitluses olid nendeks bakterid kui teatud haiguste põhjustajad ja probleemist tulenevalt pakkus ta välja lahendused nagu steriliseerimine, pastöriseerimine või vaktsineerimine.

Härrased Kania ja Kramer ei tegelenud aga bakteritega, vaid hoopis sotsiaal- ja haridusvaldkonna professionaalide võimalustega luua positiivseid muutusi oma sihtrühmade liikmete seas. Sõlmprobleem oli artikli autorite arvates keskendumine eraldiseisvate organisatsioonide üksikutele sekkumistele probleemi lahendamisel. Ulatuslike positiivsete ühiskondlike muutuste loomiseks nägid nad ainuvõimaliku lahendusena aga keskse vastutaja poolt juhitud mõõdetava sihiga valdkondadeülest koostööd ehk ühismõju loomist. Nii sai avastatud üks ühiskondlike muutuste juhtimise loodusseadustest!

Eelkõige tähendab see eri sektoritest pärit osapoolte pühendumist ühise plaani elluviimiseks, et leevendada või lahendada konkreetset probleemi. Kania ja Krameri kujundasid (peamiselt Ameerika Ühendriikidest pärit edulugude abil) aluspõhimõtted, mille järgimine on hädavajalik keeruliste ja paljudest teguritest sõltuvate sotsiaalprobleemide ennetamiseks ja lahendamiseks.
Tõestatud näidetena ühismõju loomise praktikast saab välja tuua näiteks põhikoolist väljalangemise ennetamise ja kogukonnas elavate noorte ülekaalulisusele kalduvuse kontrolli alla saamise. Tänaseks on ühismõju lähenemist rakendatud erinevatel kontinentidel. Kokkuvõtvalt iseloomustab Kania ja Krameri kirjeldatud probleeme järgnev joonis.

PILT 1

Tavapärane võrgustik kui poolkõva lahendus juurprobleemile

Loomulikult on Eestiski juba alates 1990-ndatest aastatest paljud praktikud tajunud nii eelpool kirjeldatud keegi-ei-saa-vastutust-võtta-probleemi kui ka katsetanud mitmesuguseid lahendusviise. Eestis on lahenduse nimeks tavaliselt olnud „võrgustik“. Neid on loodud väga erinevates valdkondades. Sobivate näidetena saab välja tuua mõne linna alaealiste õigusrikkujatega kokku puutuva spetsialistide komisjoni või maakonna elanikkonna terviseedendusega tegelevate osapoolte koostöökogu.

Võrgustikud on sama tüüpi eesmärgist hoolimata – milleks on teha oma tööd sihtrühma heaks paremini – olnud väga eriilmelised:
• võrgustiku algatajaks võib olla kas omavalitsus (maavalitsus, kohalik omavalitsus), riigiasutus, riigiasutuse allüksus või vabaühendus;
• võrgustiku fookus võib olla näiteks mõnel valdkonnal (rahvatervis, noorsootöö) või konkreetse sihtrühma liikmetel (nt asenduskodude lapsed, alaealised õigusrikkujad);
• võrgustiku tegevus võib olla kirjalikult reguleerimata, põhineda osapoolte hea tahte memorandumil või juriidiliselt siduval kokkuleppel;
• võrgustiku tegevuseks võib olla nii osapoolte infovahetus koosolekutel kui ka sisuliste teenuste väljatöötamine ja pakkumine;
• võrgustik võib tegutseda eraldi eelarveta (osaletakse tööaja raames ja/või vabatahtlikult) või rahastatuna (reeglina projektipõhiselt);
• võrgustiku käigus hoidvaks „mootoriks“ on tavaliselt üks või mitu nn sädeinimest.

Paljudele haridus- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevatele inimestele sümboliseerib sõna „võrgustik“ eelkõige luhtunud lootuseid, lugematul hulgal istutud tulutuid tagumikutunde ja konflikte partneritega. Kania ja Krameri oluliseks panuseks on viie hädavajaliku aspekti käsitlemine, mille tagamine võrgustikes on ühismõju gravitatsiooniseaduse kehtima hakkamise eeldus. Kui Sina, kallis lugeja, oled osa mõnest koostöövõrgustikust, võid kohe võrrelda, kas ja millistele eeldustele ühismõju loomiseks see võrgustik vastab.

Viietahuline võrgustik vajaliku ja piisava lahendusena

Kania ja Kramer toovad välja, et ühismõju loomist iseloomustab võrgustikutöö koos keskse infrastruktuuriga, pühendunud meeskond ja struktureeritud koostööprotsess, mille edu eeldusteks on:
• ühised eesmärgid, mis sünnivad keskse vastutaja eestvedamisel, kuid võrgustiku liikmete (eelistatavalt konsensusliku) otsuse tulemusena;
• ühine tulemuste ja mõju hindamine – eelduseks on sihtrühma heaolu või füüsilise keskkonna olukorda kajastavate andmete kogumine ja analüüs ning kokkulepele jõudmine väikse arvu võtmeindikaatorite osas;
• järjepidev kommunikatsioon nii omavahel kui kogukonnaga,
• üksteise igapäevatööd toetavad tegevused osapoolte vahel;
• asjakohase mandaadiga vastutaja võrgustiku keskmes.

Nimetatud lahenduse võtab kokku allolev joonis.

PILT 2

Seoses ühiste eesmärkide ja tulemuste ning mõju hindamisega on tähtis rõhutada, et valdkondadeüleseks eesmärgiks võib olla mõjutada mõõdiku väärtust, mis tuleneb mõnest konkreetsest valdkonnast. Näiteks võib ühismõju võrgustiku sihiks olla piirkonna alaealiste õigusrikkumiste vähenemine. Ehkki see tundub olevat ainult korrakaitseorganite vaatevälja kuuluv indikaator, tähendab ühismõju eesmärgistamine, et seda hakkavad oma töö hindamiseks ja parandamiseks kasutama ka lastekaitse- ja noorsootöötaja.

Loomulikult on ühismõju iga osapoole individuaalsete pingutuste summa. Ka nende kaardistamiseks on tarvis senisest paremaid meetodeid. Ühe näitena tõstan esile Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku tulemuste ja mõju kommunikatsiooniraportite formaadi. Ehk võiks selline formaat kujuneda vabaühenduste tulemuste ja mõju kaardistamise ning kommunikatsiooni standardiks?

Ainuüksi nt Eesti Pimemassööride Ühingu või MTÜ Avituse (eriti lk 3-4) raportitega tutvumine annab aimu, kui palju positiivset mõju üksikisikute ellu võib luua mõni organisatsioon eraldiseisvalt. Seda olulisem on jõuda ühiskonda, kus organisatsioonid pingutavad muutuste nimel koos, et muutuks kogu süsteem üksikisikute ümber.

Esimesed sammud on tehtud

Kas ühismõju loomine on idealistlik unelm? Allakirjutanu võib oma töökogemuse põhjal kinnitada vastupidist. Kevad-talvel 2014 õnnestus mul koostöös riigiasutuste esindajatega viia ühismõju loomisest lähtuvad põhimõtted sisse dokumenti „Laste ja noorte valdkondadeülese tugisüsteemi väljaarendamise lähtealused“, mis saab olema üks aluseid muuhulgas nii  programmi  „Riskilapsed  ja -noored“ kui ka riikliku laste ja perede arengukava 2012-2020 edasisel elluviimisel. Muuhulgas nähakse lähtealustes ette kohaliku omavalitsuse eesmärkide seadmine lähtuvalt põhinäitajatest, mis peegeldavad laste heaolu vastavas piirkonnas ning on mõõdetavad ja kindlaksmääratud aja jooksul saavutatavad.

Veel üks hea näide on SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo ellu kutsutud projekt „HUKK-AP ehk HUviKoolide Kaasamise ja Arengu Programm“, mille mõju hindamist aitan nõustada. Selles keskendutakse 7.-17. aastastele noortele, kes on võrreldes eakaaslastega ebasoodsamas olukorras kas majanduslike, tervisest tulenevate, hariduslike (õpiraskused), geograafiliste ja/või keeleliste takistuste tõttu. Projekti käigus moodustatakse eri valdkondade esindajatest koosnevad võrgustikud, kes hakkavad jälgima konkreetsete laste ja noorte heaoluindikaatorite muutumise seost huviharidusse kaasamisega. Loodetavasti saavad HUKK-AP elluviijate kogemused väärtuslikuks vundamendiks ka paljudele teistele sotsiaal- ja haridusvaldkonnas tegutsejatele kõikjal Eestis.

Kokkuvõtteks – ühismõjust lähtumine on hädavajalik, et südamega oma tööd tegevad professionaalid saaksid kogeda suuremat edu. Ühismõju loomise võrgustike moodustamine ja käigus hoidmine pole lihtne, kuid kogemuste lisandumisel muutub see ka Eestis üha kergemaks, heas mõttes rutiinsemaks. Jõudu ja rõõmu selle saavutamisel!

Jaan Aps

Jaan Aps nõustab ühiskondlike muutuste juhtimist-hindamist-kommunikatsiooni ettevõtjana (Stories For Impact) ja aitab aktivistina muutuseid ka ise ellu kutsuda (Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik). Oma Twitteri kontol Stories4impact jagab ta tihti ka ühismõju teemalisi uudiseid.

0 kommentaari


Kontakt: info@heategu.ee