Mitte kõik rohujuuretasandil sündinud lahendused ei jää ellu. Nad hääbuvad enne, kui võinuksid kujuneda üldisemaks mudeliks, mille järgi ühiskonda „remontida”. Kõige sagedamini on takistuseks see, et senised süsteemid ja inimeste harjumus toimida „nii, nagu on ette nähtud”, tõrjuvad uued algatused tagasi.Olen koos kolleegide ja tudengitega uurinud erinevate maailmaparanduslike algatuste võimet ellu jääda ja pikemaajalist mõju avaldada. Meie kogemuste põhjal pakun mõne soovituse, mida nupukaid rohujuuretasandi lahendusi luues ja edasi arendades arvestada.

Ühiskondlikes küsimustes kõnetatakse inimesi enamasti tarbijate või kodanikena. Kodaniku mõistega on seotud kollektiivsed ja avalikud huvid, valmisolek kanda kohustusi ja taotleda õigusi. Igapäevateadvuses seostame tarbija rolli pigem eraeluga. Reaalses elus on need kaks rolli läbi põimunud.

Tarbijaroll ning sellega kaasnevad oskused ja arusaamad võimaldavad suuremate majanduspoliitiliste muutustega nõtkemalt kohaneda kui kodanikuroll. Ka avalik kommunikatsioon – näiteks reklaam või tarbijahariduslikud algatused – püüavad neil juhtudel enamasti kujundada „tarka” tarbijat, kes on valmis ära kuulama, milliseid valmislahendusi ettevõtted või ametiasutused on neile loonud, ning end harida ja õpetada laskma. Paljude sotsiaalsete probleemide lahendusi luuakse samuti toodete või teenustena, sest tundub, et sihtrühmad vajavad valmislahendusi.

Uurisime rahaliselt haavatavamate siht­rühmade meediatarbimist ning hakkamasaamist eurole ülemineku ja elektrituru liberaliseerimise ajal. Meediapäevikutest ja intervjuudest selgus, et kuigi tärkas ka kodanikurollile iseloomulikke toimimis- ja mõtlemisviise, ei arenenud need muutuste kiiruse ja sobiva keskkonna puudumise tõttu välja.

Näiteks elektrituru liberaliseerimise ajal jälgiti küll intensiivselt majanduspoliitilisi uudiseid ja arutati neid elavalt, kuid kollektiivse hinnaläbirääkimiste algatusega ühinemiseks jäi puudu nii infost, usaldusest kui ka ajast.

Tahtmatult aitavad auditooriumi passiivseks tarbijaks muuta ka ajakirjanikud, püüdes kirjutada väga empaatiliselt ja andes käitumissoovitusi. Ent terav intervjuu ministriga võib mõjuda inimestele palju ergutavamalt, tuua nad tarbijarollist välja ja lükata kodanikurolli.

Inimeste jaoks, kelle igapäevaelu muutused sügavamalt puudutavad, ei pruugi ka suhtlusmeedia toimida aruteluplatsi ja huvide koondamise kohana. Näiteks majanduskriisi ajal igapäevase toimetuleku üle peetud foorumiarutelud tõrjusid äärmuslikumaid kulude kokkuhoiu ideid kui „ebaväärikaid”. Meediadiskussioon toimus kõrgema keskklassi positsioonilt ega jätnud vaesematele ruumi oma eluilma mahtuvaid lahendusi arutada, lõigates ära sotsiaalse innovatsiooni võimalusi.

Ette disainitud süsteemist väljumine
Seega, head uudsete lahenduste pakkujad-kogujad, käige julgesti välja n-ö nurgelisi ja ebatavalisi lahendusi! See, et teie idee kedagi ärritab või sotsiaalmeedias soodsalt vastu ei kaja, võib olla hoopis hea, sest ergutab teisi kaasa mõtlema.

Neile, kes pürgivad oma lahendustega kellegi eestkõnelejaks, soovitan mõõdukat aeglust, sest igasugused arengukiirendused kipuvad ressursirikkamaid ühiskonnaliikmeid rohkem kaasa tõmbama ja toetama.

Majanduslike, hariduslike jt ressursside poolest vaesematel on sotsioloogiliste uuringute järgi aeglasem elutempo ning kiirenduste vormis valmivad sotsiaalsed tooted ja teenused suruvad nad veelgi rohkem passiivsesse tarbijarolli, võimaldamata oma igapäevast toimimist kodanikuna mõtestada. Nii ei pruugi kavandatav lahendus lõpuks piisavat kasu tuua ja seetõttu säilida.

Mida tuleks muuta, et probleem ühiskonnas laheneks või leeveneks? Teadlaste ja praktikute hulgas on erinevaid käsitlusi. Eestis on levinum arusaam, et muuta tuleb inimeste teadmisi ja hoiakuid, kuigi poliitikakujundajate ja projektijuhtide noorem põlvkond flirdib ka müksamise (ingl nudge) kontseptsiooniga. Lihtsustatult öeldes tähendab see valikute tegemise keskkonna kujundamist selliseks, et inimesed teeksid vaikimisi „õigeid” valikuid ja peaksid hoopis ette disainitud süsteemist väljumiseks eraldi pingutama.

Võimalik on ka „kesktee” lahendus, mis haarab inimeste arusaamu, oskusi, asju ja füüsilist keskkonda. Inimesed lähevad vooluga kaasa, teevad asju, mida nad on rutiinselt harjunud tegema ja mis on nende jaoks normaalsed. See võib, aga ei pruugi tingimata olla seotud teadlikkuse ja hoiakutega. Sotsiaalsete praktikate käsitlusviisi järgi vajavad ümberkujundamist ühiskonnas tähenduslikud ja äratuntavad tegutsemis- ja rääkimisviisid, mida ei saa taandada üksnes indiviididele ega ka keskkonnale ja reeglitele.

Rohkem liikumist argiolukordades
Näiteks sotsiaalministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi toetatud projekti „Liikuma kutsuv kool” eesmärk on laste liikumisaktiivsuse suurenemine liikumisega seotud argiste tegevuste kaudu, millest saavad osa niihästi sporti harrastavad kui ka mitteharrastavad lapsed. Projekti keham on võrgustik VUNK, mis ühendab eri valdkondade teadlasi ja kümmet eri suurusega kooli. Projekt taotleb muutust nii uutele kui ka lahkuvatele õpilastele koolikeskkonna, koolipäeva korralduse, traditsioonide, õpetajate oskuste ja arusaamade kaudu edasi antavates õppimis- ja puhkamisharjumustes. Kuna olulisim siht on muutuste koolidesse püsima jäämine, siis on koolid kutsutud osalema institutsiooniliste kodanikena, kes tunnevad muret oma õpilaste koolirõõmu ja tervise pärast ning püüavad ise leida loomingulisi lahendusi, nt kuidas ainetundides liikumispause teha või lapsi vahetundides nutitelefoni näppimisest lahti kiskuda.

Koolid saavad teadlastelt küll ideid ja nõuandeid, kuid kujundavad ise just endale sobilikud tegevused, katsetades ja üksteiselt õppides. Seega võiks ühiskondlikele probleemidele lahendusi pakkudes mõelda, milline on neid ümbritsevate süsteemide inerts. Lahendustel, mis arvestavad nii keskkonna survet kui ka üksikisikute endi motivatsiooni, on suurem tõenäosus ellu jääda.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes