Sotsiaalne innovatsioon loob uusi normaalsusi

1 Postitas - 21. august 2014 - Postitused

Sotsiaalse innovatsiooni määratlus on laia haardega – uute, sotsiaalseid probleeme lahendavate ja uusi sotsiaalseid suhteid loovate ideede, toodete, teenuste ja mudelite väljaarendamine ja rakendamine (Murray, Caulier-Grice & Mulgan 2010: 3). Teemast räägitakse palju, kohati tekib aga küsimus, kas uudsed lahendused ikka leiavad väärilist tähelepanu? Kas mitte ei haara viimast sotsiaalse innovatsiooni sildi all endale need tegevused ja tegijad, kes on juba harjunud end kehtestama, kellel on ka rohkem võimu ühiskonnas? Kas alati on tegu innovatsiooniga või lihtsalt moe muutumisega? Seetõttu on asjakohane küsida, millised on sotsiaalsetele valupunktidele lahendusi või ka lihtsalt uusi sotsiaalseid suhteid ja väärtusi loovate ideede ja tegevuste tekke ning arenguga seotud probleemid? Miks ühed algatused välja surevad ja teised ellu jäävad?

Tartu Ülikooli sotsiaalsete praktikate ja sotsiaalse innovatsiooni uurimisrühma huvi keskmes on küsimus, kuidas kommunikatsioon uute lahenduste teket ja rakendamist ning sellega kaasnevaid sotsiaalseid suhteid võimendab ja ka pärsib? Meie loo eesmärgiks on oma uuringutele ja praktiliste projektide juhendamiskogemusele tuginedes anda soovitusi, kuidas sotsiaalse innovatsiooni protsessi kommunikatiivselt toetada. Kõigepealt selgitame, kasutades sotsiaalsete praktikate käsitlust, mis on ikkagi sotsiaalselt uudne lahendus, seejärel analüüsime sotsiaalse innovatsiooni elutsükli mudeli abil (samas), mis uudsete lahendusteni jõudmist ning nende üldkasutatavaks muutmist takistab ja soodustab.

 Innovatsioon on see kui tekivad uued praktikad

Igasugune uus ei ole veel (sotsiaalne) innovatsioon. Moemajad tulevad kaks korda aastas välja uue kollektsiooniga, kuid sellest ei sünni innovatsiooni, vaid moe muutumine. Soome sotsioloog Jukka Gronow (2009) on kirjutanud, et tõelisest innovatsioonist saab rääkida siis, kui tekivad uued sotsiaalsed praktikad.

Viimaseks võime nimetada mingit äratuntavat tegevusmustrit, millel on ajas ja ruumis enam-vähem kindel tähendus, mille jaoks on vaja oskusi ja teadmisi ning keskkonda ning asju (vt ka Shove, Pantzar & Watson 2012). Neid kõiki seob üheks praktikaks, samuti loob sildu erinevate praktikate vahel sotsiaalne interaktsioon ehk suhestumine ja suhtlemine inimeste vahel (vt Joonis 1). Näiteks autojuhtimine on sotsiaalne praktika. Tal on hulk äratuntavaid tähendusi alustades lihtsalt liikumisest punktist A punkti B lõpetades staatusega, mida pakuvad eriti kallid autobrändid. Samuti on autojuhtimiseks vaja oskusi ja teadmisi, mida reguleerib vastava juhiloa olemasolu ning liikluseeskirjad. Oluline on aga ka see, et osa neist oskustest ei ole sõnadega edasiantavad. Jalg peab nö ise teadma, kuidas sidur ja gaas käituvad. Seega on praktika osa kindlasti ka kehaline kompetents teha õigeid liigutusi.

Joonis 1. Praktikaelamendid

joonis

Autot ennast, tanklate võrku, remonditöökodasid, varuosi jms on samuti tarvis. Niisiis on autosõit suhteliselt selgepiiriline sotsiaalne praktika. Seda püütaks osaliselt asendada teiste praktikate, näiteks jalgrattasõiduga, kuid tervikuna seda tänasest ühiskonnast välja juurida on keerukas. Seda tegevusmustrit hoiavad eluvõimelisena just nendesamade tähenduste (liikumisvabadus, kauge maakolka ligipääsetavus, mugavus), oskuste (kord õpitut ei taha raisku lasta) ja asjade (nt autotootjate võim) koosmõju. Kuid pidevalt uuenevad automargid, milles on ju enamasti pisikesed tehnilised innovatsioonid, ei ole toonud autojuhtimisse revolutsiooni, et me saaks rääkida uue praktika tekkest. Elektriautode puhul on aga autoga sõidu olemus muutunud, vähemasti kauguste arvestamine, tankimine ning suhestumine nii keskkonna kui rahaliste kulutustega on mõnevõrra teistsugune. Reklaamisõnum ütleb, et sa ei pea enam kunagi bensiiniga tankima ning oled heitmevaba. Keskkonnast hoolivale ning peamiselt lühemaid otsi sõitvale väikeperele võib see olla võimas kaasakutsuv sõnum.

Selle näite puhul on siiski tegu peamiselt tehnilise innovatsiooniga. Sotsiaalse innovatsiooni jaoks on vaja samuti uut praktikat, kuid ka lahendust sotsiaalsele probleemile ning innovatsiooni protsessi sotsiaalset olemust nii sisendi kui väljundi faasis.

Üks viimatise Euroopa Komisjoni korraldatud sotsiaalse innovatsiooni võistluse võitjaid on näiteks linnaaiandus-põllundus Brüsselis, mille organisaatoriks on Urban Farm Lease. Urbaanne keskkond ning kapsad-kaalikad on tänapäeva inimese teadvuses üsna vastandlikud. Justnimelt linnas aiasaaduste kasvatamine ning selleks seni töötute inimeste värbamine on loomas uut praktikat, mille elementide sisu on alles välja kujunemas, kuid kontuurid juba aimatavad. Programmi tutvustusest võistluse kodulehel võib lugeda ka raskustest uue praktika arenemisel, nt spetsiifilisest linnaianduse oskustest on puudus, st leida töötajatele vastavat koolitust on keeruline.

Niisiis, kui me tahame luua sotsiaalse innovatsiooni, siis me peamegi mõtlema, missuguseid tegevusmustreid ja nendega kaasnevaid suhteid me tahame muuta. Näiteks need maailmaparanduslikud algatused, mis piirduvad indiviidi teavitamise-hoiatamisega, enamasti ei pürgi mustri muutmisele. Sotsiaalne praktika rullub lahti ajas ja ruumis ning muutub nö normaalsuseks, mitte ei ole ühekordne aktsioon, mida saab projektipõhiselt tekitada, kuid mis projekti lõppedes ka hämarusse kaob. Ning praktika ei muutu ega teki ainult tähenduse komponendi muutmispüüetega.

Teisalt on sotsiaalne innovatsioon ka muutjate-algatajate endi praktikate teisendamine, mille vajadust endale ei taheta hästi tunnistada. Paljuräägitud koosloome sihtrühmadega on sageli raske ning tekib kiusatus seda asendada ekspertide poolt väljatöötatud lahenduste või pseudokaasamisega, mille tulemusel aga sotsiaalset muutust ei teki. Innovatsiooni algatajate-tegijate sisulise dialoogi pidamise oskused, (enese)kriitiline meel ning valmidus ka oma (organisatsiooni) praktikaid muuta on seega üks väga olulisi koostisosi ja edu võtmeid. Kui ka ei saa kõiki osapooli ühe laua taha tuua, kes ideaalolukorras peaksid asjasse puutuma, siis tuleks algatuse juurde kutsuda maksimaalselt neid osapooli, kellega ollakse võimelised koostööd tegema.

Väga oluline aspekt on ka kogu tegevuse materiaalne keskkond. Ning muutja kui muudetava. Brüsseli linnaaianduse arendajad peavad mõtlema kruntidest, kasvatatavatest taimedest, kasvatusmeetoditest, müügist, toodete säilitamisest ja töötlemisest. Sotsiaalne innovatsioon ei ole ei saa olla vaid hulk lennukaid mõtteid ja sõnu, vaid peab kindlasti arvestama ka inimeste ja materiaalse keskkonna suhetega.

 Sotsiaalse innovatsiooni teekond

Järgnevalt võtame osadeks lahti sotsiaalse innovatsiooni etapid, millest igal on omad probleemid ja vajadused. Joonisel 2 on visandatud protsessi etapid.

Joonis 2. Sotsiaalse innovatsiooni eluring (allikas: Murray, Caulier-Grice & Mulgan 2010)

graafik_heategu

 

Esimeses etapis kumuleerub probleem ja sellele hakatakse otsima lahendust. Tõukeks võivad olla uurimistulemused, rahastuse vähenemine jms. Siin etapis on meie uuringute andmetel olulised kaks tegurit: 1) õigete küsimuste küsimine, asjadele vaatamine veidi teise nurga alt, nö teistesse kingadesse astudes ning 2) loomingulise potentsiaaliga koosluse loomine. Sageli sõnastatakse probleemi olemus liialt tehniliselt (näiteks: “Probleem on laste liigne suhkrutarbimine”) või defitsiidipõhiselt (näiteks: “Probleem on inimeste vähene finantsteadlikkus” või “Probleem on rahastuse äralangemine”). Edukate algatuste puhul on teadlikult või juhuslikult sõnastatud probleem argielu mätta otsast – kuivõrd lihtne ja käepärane on süüa maiustusi ja juua karastusjooke selmet näiteks porgandit riivida; kuivõrd mõttekas on maksta pensionikindlustust, kui kuus jääb üle 20 eurot; mis muutub, kui seda projekti enam ei ole jne? Mõningad lihtsad võtted, mis aitavad “teise mätta” otsa ronida:

  • visualiseerimine – markeeri probleemi komponente vabakäeliste kriipsujukude, ringide-rombidega, pane need omavahel suhtesse;
  • ise praktiliselt järeleproovimine: näiteks vaata, kuidas ja mis hinnaga kaubad on välja pandud; püüa hankida ja loe läbi mõne muu valdkonna projektitaotlusi ja püüa otsustada, millist kasu need toovad?;
  • vestle ja vaatle tegevusi, eriti kui lahendatav probleem on seotud kellegi teise abistamisega.

Oluline on see inimeste/organisatsioonide kooslus, kes probleemi sõnastab ja kuidas ta seda teeb. Meie uuringud viitavad, et projektipõhised lahendused (teeme konkursi probleemile X lahenduse leidmiseks) ning eeskätt virtuaalne suhtlus (teeme FBsse kommuuni) annavad võimaluse niigi võimekatele ja koostoimivatele kooslustele, kuid ei too seni passiivsete või omavahel mitte-kokkupuutuvate tegutsejate arvel innovatsioonipotentsiaali juurde. Oluline on asjaosaliste asumine ühises füüsilises ruumis ning kindla korduvusega üritused, teatud valdkonna tegijate rutiinselt toimuvad kokkusaamised, kuhu saavad liituda uued tegijad siis, kui tunnevad, et probleem neid puudutab. Enamasti arvatakse, et väga erineva koosseisuga tiimid iseenesest on garantii, et lahendus sünnib eri kogemuste võimendusena. Uuringud (nt Majchrzak, More & Faraj, 2012) näitavad, et eripalgelise tiimi tulemuslikule tööle rakendamine nõuab üksjagu oskusi. Sageli mattutakse üksteisele valdkondlike eripäraste nähtuste, terminite jms selgitamisse ja ka võimuvõitlusse. Omavahelise tutvumise faas on küll vajalik, kuid seda tuleb hoida võimalikult lühidana. Oluline on tõusta erinevate lähenemiste “kohale”, leida uued metafoorid ja sõnad, millega probleemi ja sellega seonduvat tähistada. Ühiste metafooridega tähistatud probleem ei tähenda seda, et igale osalejale ei jääks oma rolli. Küll aga võimaldab see piiritleda ühisosa, mis kõiki motiveerib.

Teises etapis toimub ettepanekute tegemine, ideede genereerimine. Ideed ei pruugi sündida sugugi siis, kui inimesed maha istuvad ajurünnakut tegema. Need võivad sündida hoopis muude tegevuste käigus ja paraku ka ununeda. Seetõttu soovitame proovida klassikalise ajurünnaku asemel või selle soojendusena hoopis meenutada, jutustada läbi varemkogetut, vahetada osapoolte rollid, luua jooksva tegevuse käigus tekkinud mõtete talletamise koht. Meie uuringud viitavad, et projektipõhisuse printsiip üleüldse ei soodusta sisuliselt uuenduslike lahenduste ja sotsiaalsete praktikate sündi, vaid pigem muudab moodi. Tulemust ei saa ette kirjutada, küll aga saab teadlikult luua selle tekkeks soodsat pinnast – tugevdada võtmetegutsejaid näiteks loomelinnaku loomisega, kujundada ümber rahastus- ja aruandluspõhimõtted (selle kohta vt Tago 2014).

Kolmandas etapis toimub lahendusmudelite loomine ja katsetamine. Siin on oluline enne tegema-tormamist vaadata kriitiliselt läbi enda ja lahenduse sihtrühma võimekus muutuseks ja valikuvabadused. Kui lahendus on üles ehitatud pelgalt ühele praktika komponendile, olgu selleks siis tähendused, oskused, asjad või interaktsioon (vt joonis 1), siis vajub elu tavaliselt vanasse vakku tagasi. Teine komistuskoht on, et mudeli väljatöötamine on sageli nö õhinapõhine – kas on siis initsiaatorid on valmis ise rohkem ära tegema (näiteks mahetoitude katsenädalal Eesti Maaülikooli kohvikus tegid initsiaatorid kohviku eest sisuliselt kõik ära – alates retseptide väljatöötamisest ja tarnijatega suhtlemisest kuni toidu- ja veterinaarameti bürokraatlike ettekirjutuste täitmiseni (vt Kiisel 2014) või testitakse mudelit sellise sihtrühma peal, kes on kõrgelt motiveeritud või ei kuulu üldse probleemsesse sihtrühma (on näiteks seotud initsiaatoriga). Seega tasub juba mudeli väljatöötamisel: a) jälgida, et mudel kataks kõiki praktika elemente (proovige oma mudelit visualiseerida joonisel 1 kujutatud skeemi järgi); b) test viia läbi “raske” sihtrühma peal; c) pärast testperioodi mõelda kriitiliselt, mida annab ümber teha nii, et sihtrühm sellega hakkama saaks ka olukorras, kus initsiaator enam kõike ette-taha ära ei tee (näiteks ülalkirjeldatud mahetoidu juhtumi puhul oleks lahenduseks pakkuda mitte 100% mahedaid, vaid mahekomponendiga toite, võttes menüüsse suurema tarnekindlusega tooted, mis omakorda vähendab asjaajamise vaeva).

Neljas etapp on sotsiaalse innovatsiooni puhul võtmetähtsusega, sest siin toimub mudeli kohandamine ülevõetavaks. Siin on oluline mudeli testimisel saadud kogemust analüüsida – milliseid tingimusi, konteksti see eeldab – ning seda ka selgelt kommunikeerida teistele asjast huvitatutele (näiteks tutvustades Suurbritannia alkoholiennetuse programmi, mis põhineb tootjate endi vastutustundlikul tootepoliitikal, toonitati selgesti, et tulemus kehtib teatud tingimustel, vt Wilson 2013). Uus lahendus võib ka sellepärast välja surra, et teda püütakse istutada valesse pinnasesse.

Viies etapp – uue algatuse muutumine üldlevinuks, seda toetavate reeglite ja institutsionaalse struktuuri ülesehitamine. Siin on oluline just suhtlus institutsioonidega, kelle võimuses on uue praktikate levikut soodustada, muutes enda tegutsemispraktikaid. Näiteks tehes kergemaks mingi loa taotlemise, mis varem oli pigem erand ja seetõttu kohmakalt korraldatud: taotlejat jooksutati eri instatside vahel, puudus e-asjaajamise võimalus, polnud selgelt määratletud, kelle vastutusalasse see nähtus kuulub. Oluline on luua keskkondi, kus uue praktika omandajad ja juurutajad saaksid kogemusi vahetada, sest võtmetegutsejatel tuleb ületada sotsio-materiaalses keskkonnast ja kultuurinormidest tulenev vastusurve mudeli rakendamisel, mis on asjaosalistele küllaltki kurnav. Positiivse lahenduse korral minnakse üle kuuendasse etappi – süsteemi muutus, mis on sotsiaalse innovatsiooni ülim eesmärk.

Triin Vihalemm, Margit Keller

Ühiskonnateaduste instituut, Tartu Ülikool

Viidatud kirjandus

Gronow, J. (2009). Fads, fashions and ‘real’ innovations: Novelties and social change.
E. Shove, F. Trentmann, & R. Wilk (toim), Time, Consumption and Everyday Life. (s. 129-142). Oxford & New York: Berg Publishers.
Kiisel, M. (2014). Mahetoidu kogemuse pakkumiseks tuleb püksid ümber nööbi õmmelda. Edasi läheb lihtsamaks. Intervjuu EMÜ Mahekeskuse juhataja Elen Peetsmaniga, Kommunikatsooni ja suhtekorraduse ajakiri Kaja, august.
Majchrzak, A., More P, Faraj, S. (2012). Transcending Knowledge Differences in Cross-Functional Teams, Organization Science, 23 (4), 951-970.
Murray, R., Caulier-Grice, J. Mulgan, G. (2010). The Open Book of Social Innovation, Nesta.
Shove, E., Pantzar, M., Watson, M. (2012). The dynamics of social practice: everyday life and how it changes, Sage.
Tago, M. (2014). Kuidas kujundada edukamaid keskkonnaalaseid sotsiaalse muutuse programme? Magistritöö, Tartu Ülikool, Ühiskonnateaduste Instituut,
Interenet: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/42391/tago_mariliis_ma_2014.pdf?sequence=1, vaadatud 09.08.2014.
Wilson, S. (2013). UK Responsibility Deal pledge on Alcohol Unit Reduction, Ettekanne Euroopa Alkoholi ja Tervise Foorumil, Internet: http://ec.europa.eu/health/alcohol/docs/ev_20130425_co07_en.pdf , vaadatud 09.08.2014.

0 kommentaari

Kommenteeri


Kontakt: info@heategu.ee