Mitte mida, vaid kuidas

1 Postitas - 22. oktoober 2014 - Postitused

Eesti kaasaegne noorsootöö on alles teismeline. Kõigest 15-aastane. 1999. aastal vastu võetud seadus pani paika, et noorsootöö on noortele tingimuste loomine arendavaks tegevuseks, mis võimaldab neil vaba tahte alusel perekonna-, tasemekoolituse- ja tööväliselt tegutseda.

Kui esmalt võib tunduda, et noorsootöö kaudu toetatakse vaid noort ennast, siis laiemalt ühiskonnale mõeldes tuleb näha, et tänu noore toetamisele aitab valdkond kaasa ühiskondlike probleemide lahendamisele ja loob uusi väärtusi. Võrreldes noorsootöö algusaegadega peetakse aina enam dialoogi, et vastata parimal moel ühiskonna ootustele. Järjest enam nähakse, et tegevusest endast on olulisem see, kuidas ja kellega koos me seda teeme. Kuna noorsootöö keskmes on noor, siis tuleb meeles pidada, et pikaajalise mõju saavutamiseks tuleb leida tasakaal noorte ja ühiskonna ootuste vahel. On see üldse võimalik?

Millised on tänased noorte väljakutsed ja laiemas plaanis ühiskonna valupunktid ning millised võiksid olla uuenduslikud lahendused?

20 Euroopa Liidu liikmesriigi esindajaga koos istudes, tabasin end äratundmiselt, et olenemata asukohast, kultuurilisest taustast ja ajaloost on tänased noorte väljakutsed näiteks siirdumisel tööturule hirmutavalt sarnased. Need on näiteks tervislikud, majanduslikud, geograafilised või sotsiaalsed takistused. Olukorda iseloomustab kaootilisus tööturul, kus õpitud eriala ja töökohtade olemasolu tihti ei kattu.

Meie ees on palju väljakutseid sh alatine küsimus- akadeemiline võimekus versus praktilised oskused; mitte-formaalõppe kaudu saadud teadmiste/kogemuste vähene tunnustamine ümbritseva keskkonna poolt; suur infomüra teenuste vahel, kus noor ei tea, kelle kaudu tuge saada; aeglane muutuste protsess tööturu vajaduste ja kutseõppeasutuste või ülikoolide vahel; noorte sotsiaalse vastutuse puudumine: noor ei ole harjunud, et teda kaasatakse otsustamisse ja seega ei oska ta võtta hilisemat vastutust; liiga palju universaalseid mudeleid ehk vähe ruumi noore isikupäraks; hariduses saadud kogemustele põhinedes kardetakse eksida ja proovida, sest ei soovita negatiivset hinnangut.

Kui veel lisada see, et noorte imidž ei ole ühiskonnas hea, sest meedia produtseerib tihti negatiivse varjundiga lugusid, tekib küsimus, kas nende kitsaskohtade lahendamiseks saab noorsootöö või näiteks noortekeskuste võrgustik, kus ise igapäevaselt tegev olen, üldse kaasa rääkida?

Usun, et saab, sest noortekeskused tegutsevad eelkõige noorte huve ja vajadusi silmas pidades. Väljakutsetele otsa vaadates on selge, et uusi vertikaalseid (valdkonnasiseseid) lahendusi luua ei ole mõistlik ja seetõttu peab pilgud suunama horisontaalselt ehk erinevate valdkondade ühismõju suunas. Aga kuidas?

Ühismõju

Noorsootöös määratakse näiteks valdkonna väljakutsed riigi tasandil erinevate analüüside alusel ning pannakse paika nn strateegilised eesmärgid. Samas on noorsootöö siiski kohaliku omavalitsuse korraldada, leides oma piirkonna kitsaskohtade lahendamiseks vahendid kas oma eelarvest või lastevanemate rahakotist. HTM ja kohalike omavalitsuste ootused ei pruugi aga alati kattuda.

Õnneks on positiivse trendina valdkonda rikastanud valdkonna katusorganisatsioonide ehk kolmanda sektori suur kaasatus strateegiliste eesmärkide paikapanemisel, mistõttu on kohaliku tasandi noorsootöösse suunatud aina enam rahalisi ressursse. Näiteks läbi Eesti ANK-i, mis on noortekeskuste katusorganisatsioon, on noortekeskused saanud viimase viie aasta jooksul tuge kogusummas 2 miljonit eurot, mis on loonud põnevaid arenemis- ja õppekeskkondi vähemalt sajale tuhandele noorele. Iga noor on saanud ise oma huvisid suunata.

Mida enam sekkuvad tegevusvõimaluste loomisprotsessi erinevad tasandid, huvigrupid ja vaatenurgad, seda põnevamaks ja mitmekülgsemaks on see muutunud. Kui varasemalt püüdis iga piirkond ise jalgratast leiutada, siis nüüd on näiteks noortekeskuste uueks suunaks katsetada erinevaid mudeleid ja programme koos, et siis juba piloteerimise järgselt analüüsida, kas antud tegevus oli mõjus. Tegevus on muutunud eesmärgistatumaks ja lähtub erinevatest loogikatest ja seostest tegevus- tulemus vahel. Kui algselt keskenduti tegevustele, siis nüüd on töös noortega valitud metoodikad olnud tõenduspõhised: kasutatakse kombinatsiooni teadmistest, kogemustest ja hetkevajadustest / kitsaskohtadest.

Sihtrühma kaasamine

Olulisel kohal tegevuses on küsimus, kuidas jõuda nooreni ja panna teda ise oma vajadusi analüüsima, et jõuda just teda parimal moel toetava tegevuseni? Lihtne on vaid pakutus osaleda, aga nii jääb suur osa kogemustest saamata.

Hea näide on 2013-2014 toimunud SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poolt toetatud projekt „Noorte vabatahtlikus tegevuses osalemise edendamine“, mille raames kaasati aasta jooksul läbi 30 noortekeskuse ühistegevusse 600 töötut või koolis mitteõppivat noort. Töö tulemusena tekkisid sisendid uude mudelisse, mille töö on mõõdetav ja iga piirkonna iseärasustega kohandades ka mujal rakendatav. Seejuures töös noortega kasutasime tõenduspõhiseid meetodeid, mida suurem osa noortekeskustest ei olnud varem teinud. Tegevuse tulemusel tekkisid piirkondades võimalustekaardid (loominguline lähenemine), mis pani paika, mida saab noore toetamiseks ära teha noor ise, tema pere, noortekeskus läbi koostöövõrgustiku või kogukond. Nii loodi uus mudel, kus ühiskondlikule vajadusele (siinkohal töötus või koolihariduse pooleli jätnud noor) leitakse lahendus uute sotsiaalsete gruppide ja koostöö kaudu.

Kuna projektide puhul on alati küsimuseks jätkusuutlikkus, siis peamise tugevusena nägime noorsootöötajatesse investeerimist. Muuta/arendada saame eelkõige vaid meid endid.

Nimetamata ei saa jätta ka asjaolu, et lahendus töötati välja koos sihtrühmaga: ühine koostöö andis võimaluse märgata ja efektiivsemalt kasutada kogukonnas olevaid ressursse, aitas luua uusi suhteid kohalike noortega töötavate asutuste vahel, aktiviseeris võrgustikke jne. Tulevikku silmas pidades on just need peamised märksõnad. Tegevuse tulemusel said kirja ka peamised kitsaskohad, mille kõrvaldamine tagab tulevikus veelgi parema ühismõju.

Tulemused esitati ka Haridus- ja Teadusministeeriumile. See on üheks argumendiks, miks noortekeskused saavad olema tugipunktiks tulevase noortegarantii elluviimisel.

Uued tuuled ja metoodikad

Nii püüame oma erinevate programmide kaudu aina enam leida valdkonda uusi tuuli ja metoodikaid, et tehtud töö oleks võimalikult tõhus. Hetkel toimuva projekti „Riskilaste toetusprogrammi rakendamine läbi noortekeskuste“, mis on rahastatud EMP toetuste programmi kaudu, tegeleme juba uute metoodikate nagu seikluskasvatus, disainmõtlemine, draamapedagoogika, agressiivsuse asendamise treening ja mobiilne noorsootöö kohandamisega, et noorte väljakutsetele vastamine oleks võimalikult efektiivne ja tulemuslik. Ühismõju otsivad 86 noortekeskust üle Eesti.

Meie töö ei saa olla tõhus, kui me pidevalt ei hoiaks meeles põhimõtet, miks noortekeskused on loodud. Ikka selleks, et igal noorel oleks võrdne võimalus oma potentsiaal leida, huvidega tegeleda ning vahest lihtsalt oma muresid ja rõõme jagada. Me ei tohi kunagi unustada inimlikku aspekti – iga suur asi saab alguse esimesest kontaktist, mis peab olema usalduslik ja turvaline. Seega peame leidma tasakaalu oma töös. Kas kaasame noorsootööse aina uusi noori või aitame lahendada tekkinud olukordi? Lahendus ei saa olla ühtne, sest Eesti noorel, just nimelt noorel ja mitte vaid kohalikul omavalitsusel, on erinevad vajadused.

Algus on tehtud, aga pikk tee on veel minna. Seda enam, et ühiskond sh noored on pidevas muutuses. Uute trendide ja mõttemaailmade muutumistest ettejõudmine on noorsootöö suurim väljakutse. Tahame olla tulevikumaailmas noori avatult ja soojalt vastu võtmas. Kas oleme ikka valmis selleks, mis meid homme ootab? Usun, et oleme, sest noorsootöös ei saaks tegutseda inimesed, kes ei armastaks väljakutseid.

 

Heidi PaabortANK-logo

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus tegevjuht ja projektijuht

0 kommentaari


Kontakt: info@heategu.ee