Algse idee järgi ei ole vanemahüvitis mitte sotsiaaltoetus, vaid demograafiline meede. Vahend, mis paneks noored töötavad naised sünnitama, ilma et nad peaksid tundma hirmu oma sissetuleku vähenemise pärast.Mitme lapse järjest sünnitamise soodustamiseks on vanemahüvitise süsteemis ette nähtud võimalus saada esialgset vanemahüvitist ka teise lapse puhul, kui laste sünnil on vahet alla kahe ja poole aasta. Seega võib mõne naise töölt eemal viibimine venida üsna pikaks.

Elu meie ümber aga muutub tänu uutele tehnoloogiatele ja arengule kiiremini kui kunagi varem. Kõikide muutustega kursis olemine nõuab isegi pidevalt tööl käivatelt inimestelt suuri pingutusi. Seda suuremad on need pingutused inimesele, kes on laste sünnitamise ja kasvatamise tõttu üle pooleteise aasta töölt eemal olnud.

Ei tahagi naasta
Mida kauem sa lapsega kodus oled, seda vähem tahad tööle naasta. Tean seda omast käest. Kuigi alguses üritad end asjadega kursis hoida, siis ajapikku muutub tööle naasmise mõte ebameeldivamaks.

Kodus on väikesed mured ja rõõmud, aga teistsugune stress (mis ta sööb, kuidas magab jne), tööl aga hoopis teistsugune olustik. Seda vastumeelsust võib pidada ka positiivseks, sest paljud naised on selle toel rajanud oma ettevõtte, mis võimaldab neil lapsega kodus olemist ja töötamist ühendada. Ent pigem sunnitakse end vastumeelselt naasma tööle, kuhu tööandja neid niikuinii eriti tagasi ei oota.

11. aprilli Postimees kirjutas sellest, kuidas Tallinna linnavalitsus võitleb õiguse eest koondada vanemapuhkuselt naasev lapsega naine. Artiklis mainiti, et aastas on selliseid vaidlusi töövaidluskomisjonis umbes kümme. Siiski kardan, et see on ainult jäämäe veepealne osa ja linnavalitsuse käitumine peegeldab seda, mis kipub olema ühiskonnas tavapärane.

Paljud naised ei hakka oma õigusi taga ajama, sest ei taha tülinorija mainet. See võib kahjustada hilisemaid väljavaateid uut tööd saada, sest Eestis tunnevad ju teatavasti kõik kõiki. Pealegi ei ole naistel pärast pikka kodus olemist alati piisavalt palju enesekindlust, et oma õiguste eest võidelda.

Kohe tuli koondamisteade
Töötukassa korraldab noortele emadele tööturule naasmise koolitusi. Ühel neist osales ka mu sõbranna, kes oli saanud koondamisteate esimesel päeval pärast tööle naasmist, kui tema kaksikud oli saanud kaheaastaseks. Üheksast koolitusel osalejast tervelt kuus olid saanud koondamisteate just esimesel päeval, kui nad tööle naasid!

Vanemahüvitise süsteem soodustab pikka aega kodus olemist, see aga paneb tööandjad noori lastega naisi vältima. Tööandja on kulutanud palju ressursse, et emapuhkusel olijat asendada ja koolitada välja töötaja, kes on muutuvate oludega jooksvalt kursis. Kui last kasvatav töötaja soovib nüüd tagasi tulla, siis peab tööandja tubli asendaja lahti laskma ja asemele võtma kellegi, kelle samale tasemele koolitamiseks läheb vaja nii aega kui ka raha. Peale selle kaasneb naasva töötajaga risk, et väikesed lapsed on tihti haiged. Tundub olevat lihtsam teha see investeering koondamistasu kujul ja jätta asendaja tööle.

Kui tööandja tööle naasva töötaja tagasi võtab, siis sageli sellele palgale, mis tal oli enne lapsega koju jäämist. Ka see suurendab palgalõhet, sest pidevalt tööl olevate inimeste palk samal ajal pigem tõuseb. Kui kodus on oldud mitu aastat, võib palgavahe olla päris suur. Ja jällegi, üldjuhul on naised õnnelikud, et nende töökoht pärast pikka eemal olekut üldse alles on, ja usuvad madala enesehinnangu tõttu sageli, et nad ongi vähem väärt. Konkurentsitihedas maailmas ei saa tööandjale pahaks panna, et ta seab esikohale oma ettevõtte heaolu, mitte lastega naiste probleemi.

Naiste tööhõive- ja sissetulekutrende on uuritud kõikjal maailmas ja jõutud arusaamale, et noored naised teenivad üsna hästi ja sageli rohkem kui mehed – seni kui nad saavad lapsed.

Naistel, kellel (veel) lapsi ei ole, on seega lihtne öelda, et töö juures ei ole mingit diskrimineerimist: mina teenin rohkem kui paljud mehed. Lapse sünniga kõik muutub. Muidugi saavad lapse ikka mees ja naine, aga paraku näitavad arvud, et selle probleemi kontekstis tasub rääkida peamiselt naistest.

Kõike eeltoodut on kinnitanud ka rahvusvahelised uuringud. OECD tellimusel valminud uuring „Lapsehoolduspuhkuse poliitika mõju OECD riikide tööturule” analüüsis üheksa riigi tööhõivet, vanemahüvitist ja sissetulekuid. Järeldused olid ühesed: lühem hüvitatud vanemapuhkus suurendab naiste tööhõivet, pikem vanemapuhkus suurendab palgalõhet.

Esiteks tuleks mõista, et seni kuni vaatleme palgalõhet ja laste eest hoolitsemist kui ainult naiste probleemi, ei jõua me lahenduseni. Anne-Marie Slaughter kirjutab oma raamatus „Unfinished Business”, et me peaksime neid teemasid vaatlema kui töökorralduse probleeme, mis hõlmavad kahe poole tasakaalu: konkurentsi ja hoolitsemist. Kui sa pead kellegi eest hoolitsema, ei saa sa end ja oma läbilöögivõimet esikohale seada. On lihtne olla edukas, kui pead hoolitsema ainult iseenda eest.

Teiseks peame meeles pidama, et vanemahüvitise süsteem on loodud demograafilise meetmena, selleks et noored töötavad naised ei lükkaks sünnitamist karjääri tõttu edasi. Kui naine on olnud töös edukas, siis ei taha ta lapse sündides kogu aega ainult lapsele pühenduda, vaid soovib end ka töise arenguga kursis hoida. Nii on võimalik ka valutumalt tööle naasta. Kui rääkisin meie vanemahüvitise süsteemist oma Hollandi kolleegiga, siis oli tema esimene küsimus: kas naised ise tõesti tahavad nii kaua kodus olla? Kui riik on sellise võimaluse loonud, siis on paraku üsna loogiline, et enamik naisi seda võimalust ka kasutab. Nad ehk ei mõtlegi, kas see on neile pikas perspektiivis parim. Kui vanemahüvitise saamise saaks lühikeste juppidena jaotad pikema perioodi peale, siis oleks naistel lihtsam end pidevalt tööd puudutava arenguga kursis hoida ja lõplikult tööle naasmine poleks nii valulik.

Kolmandaks võiks vanemahüvitise aja jaotada nii, et poole sellest saab lapsega kodus olemiseks välja võtta ema ja teise poole isa. 2015. aastal sai vanemahüvitist ainult 8% isasid. Arvestades, et palju kasutatakse ka skeemi, kus kõrgema palgaga isa vormistatakse vanemahüvitise saajaks, aga lapsega on kodus siiski ema, siis on lapsega kodus olevate isade tegelik arv veelgi väiksem.

On levinud ettekujutus, justkui vajaksid lapsed eelkõige ema. Ometi näitavad uuringud, et nii laste arengule kui ka edasisele käekäigule mõjub paremini, kui isa veedab nendega kodus rohkem aega. Kokkuvõttes on lapsele oluline, et temaga tegeleks armastav vanem, olenemata sellest, kas tegemist on ema või isaga. Üha enam isasid tunnistab ise, et tahaks lastega rohkem tegeleda, aga ühiskondlik mudel nõuab neilt pigem tööl edukas olemist.

Kui lapsega kodus olemise aeg oleks jaotatud pooleks, nii et mehed oleksid tõepoolest lastega kodus ja naised saaksid sel ajal tööd teha, siis võidaksid sellest nii lapsed, naised kui ka mehed. Lastega tegelemine mõjub hästi ka meeste tervisele ja suurendab nende sidet järeltulijatega. Lastele tagab isa osalemine parema võime edasises elus toime tulla. Naiste karjääri ei tekiks nii suurt pausi, mis paneb tööandjad lastega naisi vältima, samuti ei oleks iseenesestmõistetav, et lastega tegelemine on naiste „töö”, vaid seda peetaks mõlema vanema kohustuseks.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes.