Hille Hinsberg: Kes ja kuidas peaks lahendama ühiskondlikke probleeme?

0 Postitas - 30. detsember 2016 - Kõik teemad

Riik ei tule sotsiaalsete probleemide lahendamisel kõigega üksi toime. Jah, tal on süsteemid: sõltlastele on ravisüsteem, vägivallatsejatele kriminaalhooldussüsteem ja tänavalastele lastekaitsesüsteem. Aga teame, et hulgaliselt inimesi jääb süsteemide vahele. Näiteks kas oskate nimetada avaliku sektori asutust, kes aitab tööturule õigusrikkujaist noored, kes vabanevad erikoolist või vanglast?  Ei tasu eeldada, et nad kõik marsivad enesekindlalt Töötukassasse või muutuvad kohe aktiivseks CV Online kliendiks. Vaja on tugivõrgustikku ja niiöelda käehoidjaid, kes aitavad hakkama saada ja hoiavad silma peal, et töösuhe püsima jääks.

Pole mõtet õhukese riigi suunas näpuga näidata, vaid leida lahendusi, mis aitavad lüngad täita ja on heal juhul ka senistest süsteemidest mõjusamad. Selliseid lahendusi tekib vabaühendustest – sotsiaalsetest ettevõtetest.

 

Mida tähendab sotsiaalne ettevõtlus kui tegutsemisvorm?

Tegu on ühiskondliku eesmärgiga organisatsioonidega, kes kasutavad oma sihi saavutamiseks ettevõtlust – sealhulgas loovad uusi töökohti. Tulu suunatakse oma sihtrühmale ning kasutatakse ettevõtmise püsimajäämiseks, näiteks töötajate palkade või investeeringute näol.

Kuigi mitte kõik ühiskondlike uuenduste pakkujad pole sotsiaalsed ettevõtted, on viimaseid tekkinud juba terve sektori jagu. Sotsiaalsete Ettevõtete võrgustikus (SEV) on neid ligi poolsada (vaata veebist järgi), Umbes pooled nendest tegelevadki vähemate võimalustega inimestele töövõimaluste loomisega, ülejäänud aga panustavad teistesse olulistesse valdkondadesse keskkonnahoidliku tarbimise võimaluste loomisest kuni eakatele häirenuputeenuse pakkumiseni.

Toon ühe näite.

 

Uber MTÜ

Kes ei teaks Uberit. Paljud pole aga ehk varem mõelnud selle peale, et sõidujagamisteenuse pakkumine on hea võimalus neile, kes muidu on tööturul ebasoodsas olukorras – näiteks ei räägi kohalikku keelt või on tummad. Selliste inimeste kliendisuhtlus on sõltuv appist.

Neile sobilik ärimudel ei tee Uberit aga veel sotsiaalseks ettevõtteks, kuna nad ei ole oma missiooniks pidanud toetatud töökohtade pakkumist.

Kui aga tekib samalaadne algatus, mis aitab peamiselt puudega inimesi ise endale elatist teenida (nagu seda teeb näiteks Eesti Pimemassööride Ühing), siis on suure tõenäosusega tegu sotsiaalse ettevõttega.

Niisiis võib ehk varsti näha sõidujagamisteenust, millesse on koondunud erivajadustega juhid või kui teenindatakse just erivajadustega kliente.

 

Miks riik ei võiks sellist ühiskondlikku ettevõtlikkust toetada?

Kui riigil pole mõne olulise teema lahendamisel partnereid, tuleb teha eeltööd, et need tekiks. Tahame ju vältida, et olulisi reforme võib takistama hakata mitte hea mõtte puudus vaid ärategijate võimekuse või motivatsiooni puudus. 

Olgu siin ära toodud otse elust võetud näited sotsiaalsete ettevõtete ebavõrdse kohtlemise kohta, mida SEV on kogunud ning jagab hea meelega kõigile poliitikakujundajatele.

Tegu on reaalsusega, mis pole ilmselt võõras uutele ega kogenud tegijatele ühiskondlike probleemide lahendajate hulgas.

  • Arengupotentsiaaliga MTÜ vormis sotsiaalne ettevõte ei saa arengutõuget EAS-i starditoetuse meetmest, mille üks kahest põhieesmärgist on piirkondliku ettevõtluse laiendamine. Ainult äriühingud saavad kandideerida.
  • Töötuks registreeritud inimene ei saa alustada sotsiaalse ettevõtlusega MTÜ vormis. 2014. aastal muudeti Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 19. Selle alusel antakse ettevõtluse alustamise toetust üksnes äriühingule või füüsilisest isikust ettevõtjale.
  • Ekspordipotentsiaaliga ja osalustasu maksmiseks võimeline mittetulundusühing ei saa kandideerida EAS-i väikeettevõtja arenguprogrammi. Osaleda saavad vaid äriühingud.
  • Oüna asutatud sotsiaalne ettevõte ei saa avada pangakontot, sest rahapesu tõkestamiseks on vaja üles lugeda „tegelikud kasusaajad“. Tavaliselt mõeldakse selle all omanikke ja juhatust. Sotsiaalne ettevõte aga soovib loodava tulu jagada oma sihtrühmaga – nendega, kes tulu teenivad.

Samas OÜ-d pole enamasti abikõlblikud arendustoetustele, mida avalik sektor jagab (peamiselt kodanikuühendustele ja omavalitsustele) sotsiaalprobleemide ennetamiseks ja leevendamiseks.

 

 

Kuidas toetab riik ettevõtlikkust vabaühendustes  ehk  tulu teenimist sihtgruppidele vajaliku abi pakkumisel?

EASi poolt jagatav kogusumma aastas  kõikideks ettevõtlustoetuste liikideks on ligikaudu 500 MEUR. Paraku on MTÜ vormis loodud nutikatel algatustel sinna juurdepääs piiratud, kuna äriühingutelt eeldatakse kasumijaotust, mis aga sotsiaalse ettevõtte puhul pole reeglina eesmärk.

Samas kodanikuühiskonna toetuseks mõeldud vahendeid pole piisavalt, et nutikaid lahendusi  esiteks välja töötataks ja  peamiselt – et need jääksid kestma.

KÜSKi kogu eelarve aastas  on 3,5 MEUR ( 2015.a. aasta-aruande põhjal), sellest väike osa  on mõeldud uutele ideedele-lahendustele ja nende elluviimise võimekuse toetamisele  – näiteks 2016 – 2017 hooajal ca 600 000 EUR.

Näiteks lõid KÜSK ja Heategu inkubaatori,   kus juhendasid 7 sotsiaalset algatust. Kolm neist said ka igaüks 25 000 eurot, et oma nutikat lahendust prototüübist edasi arendada.

 

See on abiks, aga sest ei piisa. Mida siis teha?

Esiteks, aeg on ümber mõtestada eeldus, et lihtne majandusmudel lahendab kõik ühiskonna probleemid. Seni on olnud valdav usk, et riik peab toetama ja soodustama kasumlikku ettevõtlust, siis saab  maksud koguda  ja nende kaudu heaolu tõsta.  Skeem seisneb sammudes riigi toetusest ettevõtete käibekasvuni, sealt peamiselt töötamise maksustamise kaudu tekkiva tuluni ja sealt läbi mitme kihi toetusfondide administreerimise  jõuab raha abivajajateni.

Eelmised numbrid näitasid, et vaid toetuste abil pole loota olulist muutust ei probleemide lahendamisel ega ärategijate võimekuses. Ainult projektitoetuste ja heategevuslike kampaaniatega ei peaks lahendama püsivaid ühiskondlikke muresid.

Üks tõrge nutikate lahenduste turul on puudulik skaleerimine. Vajalik  on loogiline teekaart – kuidas üksikutest projektidest saab püsiv toetus kodanikualgatustest sündinud lahendusele.

Vajalik on mõelda valdkonniti läbi, kuidas avalik sektor ei jääks üksinda põrandale, et kõikidele probleemidele lahendusi leida ja kõiki abivajajaid piisavalt aidata.

Teiseks, soodustame sotsiaalset ettevõtlust nagu Euroopas kombeks. Euroopa Liidus on sotsiaalne ettevõtlus nii rahastatud kui ka selge eesmärgiga kilbile tõstetud  sellised tugisambad nagu inkubaatorid, kiirendid,  maksuregulatsioonid, mentorlus, samuti selge tellimus sotsiaalse väärtuse loomiseks riigihangete kaudu  (st et hangetes luuakse soodsamad tingimused neile, kes teatud sihtrühmi toetavad ja probleeme lahendavad).

Miks ei võiks riik rohkem toetada neid ettevõtmisi, mis ise hakkama saavad ja oma sihtrühmadele heaolu loovad? Riigi innovatsioon peakski seisnema ruumi loomises uute lahenduste sünnile ja kestlikkusele – näiteks öeldes, et ettevõtlus loob inimestele ja riigile väärtust sõltumata juriidilisest vormist.

Sest kui me uusi ja mõjusaid lahendusi ei leia, oleme kogu ühiskonnaga luuserid – kaotame paljude inimeste võimaliku väärtuse tervete ja toimekate inimestena, hea kvalifikatsiooniga tööjõuna, heade vanematena uuele põlvkonnale.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe arvamusveebis.

0 kommentaari


Kontakt: info@heategu.ee